Ekskursioon, väljasõit ja matk Sõrve Säärde.
Autor: Seila Vahter, august 2018

 

Esimesel augustil oli Päevakeskuse lähedalt järjekordne väljasõit. Sel korral Sõrve. Sain kutse sinna kaasa sõita üsnagi ootamatult.  Kuna oli minu puhkuse viimane nädal, otsustasin sellele mõnusa punkti panna ja reisiseltskonnaga ühineda. Minu arvates oli see pigem ekskursioon, mitte niisama väljasõit, sest paljud said uusi teadmisi kogu retkelt.

Kohe pärast väljasõitu linnast peatusime Salmel. Seal on koht, kust kaevati välja viikingilaeva jäänused, ilusasti ära märgitud laevakujulise istumiskohaga. Kõik kutsuti bussist välja ja tehti ühispilte.

Siis viidi meid Orbu tallu, Leedri külas. Liisi Kuivjõgi rääkis meile siirupikoja sünniloo ja kirjeldas lühidalt kuidas siirupit tehakse. Enne siirupipuu juurde minemist näitas ta ka vana sepikoda ja sauna, mis kahjuks küll enam saunana ei tööta. Minule oli uudiseks, et siirupit valmistatakse kadaka võrsetest. Enne olin ikka arvanud, et kui juba kadakast jutt, siis kogu toodang peale vihtade, tuleb marjadest. Saime teada, et võrseid korjatakse päevas 30 kilo ja neid korjatakse ainult isastelt taimedelt. Nalja tegi, et kui Liisi oli pikalt rõhutanud, et tema ees olev kadakas on isane ja meile selle võrseid sisse söötnud, hakkas ta hetkeks kahtlema kas seesama kadakas on ikka isane. Oli. Pärast suundusime siirupilaua ja poekese juurde kus oli võimalus erinevaid siirupeid mekkida ja ka kaasa osta. Liisi rääkis küll veel midagi aga selleks ajaks jälgis enamik seltskonnast huviga hoopis perekoera, kes usinalt herilasi püüdis ja siis  need nahka pani.

Mitte kuidagi ei tahtnud sellest mõnusast, ilusast kohast lahkuda ja lämmatavasse bussi ronida. Küsimuseks jäi veel,millal need tublid naised seal oma roosipeenraid rohivad, sest need olid ülimalt puhtaks tehtud.

Edasisõidu kestel tegi bussijuht mingeid imelikke haake mille põhjustest mina aru ei saanud aga ju  eespool istujatel asi selgem oli..

Järgmisena ronisime bussist välja mere ääres- Ohessaares. Seal on kividest ehitatud mõistatuslikud tornikesed, eri kõrgused ja laiused. Hakkasin huvi pärast uurima, miks neid sinna ehitama on hakatud. Üks kohalik teadis rääkida, et 1996 aasta Estonia huku aastapäeva eelõhtul tegid kaks mandri tüdrukut pangale lõkke, mälestuseks laevaga koos märga hauda jäänuile.Õige pea hakkasid tüdrukud tassima kokku paekiviplaate, et teha mälestussammas oma tädile kes laevaga koos põhja läks. Kohalik oli kindel, et paesammaste ladumise komme Saaremaa rannajoonel sai just selle septembriõhtu videvikus, aastal 1996 , alguse.

Sealsamas, Ohessaares, pidasime ka lõunapausi. Kes kaasavõetud võileibadega, kes koha peal ostetud jäätist süües.

Lõpuks paistis bussiaknast ka Sõrve tuletorn. Ringikolamiseks ja uudistamiseks anti pool tundi. Osa teelistest arvas, et jõuab selle ajaga torni tipus käia, teine osa käisid ära poolsaare tipus. Kel vähegi sportlik vorm ning tervis lubas, ronis majaka tippu ka ja viskas pilgu Saaremaa peale. Poolsaare tippu oli kindlalt raskem minna, sest mina isiklikult jäin kümme minutit hiljaks kui kõik teised juba bussis olid. Selle eest aga uurisin natuke raja ääres olevaid viitasid. Näiteks tuletorni kohta sain teada, et 1646 laskis Liivimaa kuberner poolsaare tipus olevale väikesele saarele ehitada tulepaagi. Tormidega aga selgus, et see koht ei sobi ja paak koliti ümber poolsaare tippu. 1770 ehitati sellele kohale kivist tuletorn, mis hävis II Maailmasõjas. Praegune torn püstitati alles 1960. aastal.

Sain ka teada, et tuletorn on 52 meetrit kõrge.

Majakast edasi on eelmise sajandi alguses ehitatud päästejaama slipi varemed.

Tagasiteel tegime ühe imeliku põhjendamata sissepõike Mõntu sadama bensukasse kus keegi ei käinud väljas ega rääkinud midagi ja siis  piimakombinaadi ringi peal paar auringi ära teinud buss jagas meid kodupeatustesse laiali.

 

 

 

Ärge arvake valesti!
Autor: Marko Raudsepp, sügis 2017

Olen üks nendest inimestest, kes elab Sikassaares, sotsiaalmajas. Täpselt, üks nendest, sest meid on palju.

Juhtusin ükspäev Kuressaare kesklinnas olema ja kuulsin Voolu tänava ehk niinimetatud meie maja elanike ja kodukorra kohta nii mõndagi halvustavat.

Paljud Kuressaare inimesed arvavad, et meil siin on paras pätipesa, kus on koos vanad röövlid, narkarid ja joodikud. See on vale arvamus. Meie elu on olnud keeruline, kuid ka meie maksame makse ja kellel on võimalik tööelus osaleda, seda ka teeb, nagu kõik normaalsed ristiinimesed.

Meil on siin kõik eluks vajalik olemas. Kui keegi mäletab nõukaaegseid ühiselamuid, siis selle vastandiks tänu just Kuressaare linnavalitsusele, on siin meie elu nagu lill.

Meil on omad dušširuumid, meil on omad köögid. Omad sellepärast, et meil on kahekordne maja ning pesemise- ja toiduvalmistamise võimalused mõlemal korrusel.

Nädalavahetustel saame pesu pesta kuna meil on olemas ka pesuruum.

Meie majas on ka varjupaik, kus hädasolijad saavad peavarju, kus öö veeta.

Loomulikult on meil ka toredad perenaised ja korrapidajad, kes kogu maja korra ja puhtuse eest vastutavad. Majas on omad eeskirjad, mida tuleb järgida.

Lõpuks tahangi öelda, et ärgu meie linna inimesed arvaku, et siin Sikassaare sotsiaalmajas on ainult pätid koos on.

Ja et kõik oleks täiesti korras on meil ka toredad sotsiaaltöötajad, kes meil silma peal hoiavad ja vajadusel alati aitavad.

Meil on kõik hästi.

EHK oleks meil veel veidi lootust
Kui päike annab meile soojust
Meil on pingeid ja on ootust
Muidu elumõte kaoks ju sootuks

Kus on jään’d me seitsmes meel
Kas me saame hakkama
No kannatame veel
Kes tuleks õnne pakkuma,

 

 

Matk sügisesse
Autor: Seila Vahter, sügis 2017

Septembri vihmaste ilmade vahele mahtus ka mõni päikeselisem päev. Puhtjuhuslikult sattus Kuressaare Hoolekande poolt plaanitud, üllatustega täiendatud matk Koigi rabasse, samuti sellise ilusamat sorti päeva raamesse.

Hommikupoolikul, kella poole kümnest, startis tellitud buss Päevakeskuse eest. Tee peal korjati peale hulk matkalisi. Kokku 33 inimest.

Esimese üllatuskülastusena viidi bussitäis rahvast kloostrisse kus tutvustati kloostri ajalugu ja räägiti ka nende tubli nelja naise elust seal. Pakuti teed ning isevalmistatud maiustusi .

Järgmisena peatuti Laimjalas uue skulptuuri juures ning siis asus buss teele Koigi raba poole. Tee sinna oli kitsas ja sõit aeglane ning pikk.  Inimesed bussis viskasid aga nalja ning kedagi ei häirinud see, et vahepeal juht bussi koguni seisma jätma pidi, et ettejäävad oksad eest koristada.

Osad inimesed kel liikumisega rohkem raskusi, jäid parkimisplatsi juurde lõunat sööma, teised võtsid matkaraja jalge alla. Peab ära mainima, et lootsime küll näha erinevaid linde kuid ei kohanud mitte ühtegi. Tagasiteel kraaksatas vaid üksik vares. Viskasime nalja, et tulime loodusesse varest kuulama kuigi linnas neid niigi küllaga.

Edasine plaan oli sõita Maasi Maalinnusele aga üldsuse ühine valik jäi siiski Triigi sadama külastuse kasuks. Seal kaua ei oldud, sest ähvardas vihmale minna. Rõõmus seltskond suunduski kodu poole. Kui reisi algul oli bussis vaikne siis tagasiteel sumises bussitäis nagu mesilastarus.

Teiste kohta ei ole küsinud aga mina olin koju jõudes meeldivalt väsinud.

 

 

Sotsiaalmajast rappa ja tagasi
Autor: Marko Raudsepp, sügis 2017

On ilus hommik, on vananaiste suvi või midagi sellist. Ootame rahvaga Kuressaares, Sikassaares asuva sotsiaalmaja ees bussi. Enamusel ootajatest on moonakotid kaasas. Sõidame matkale. Arvata võib, et metsas tuleb väike piknik.

Buss tulebki, seal juba päevakeskusest rahvast peal. Läheb sõiduks.

Jõuame Kuivastu maantee ringteeni, kui äkki keerab bussijuht hoopis linna poole tagasi. Mõtleme isekeskis, et nüüd läks bussijuht omadega rappa, kuid ei – natuke Ida- Niidu elurajoonis tiireldes tuleb välja, et Niidu peatuses ootab veel üks matkasell. Tütarlaps peale võetud, sõidame edasi…

Ja tulebki esimene üllatus. Jõuame Reole. Seal asub paljudele teadmata nunnaklooster. Ilus koht, vana õigeusukirik ja sõbralikud nunnad, kes meile teadmiseks saavad omas kogukonnas väga hästi ise hakkama. Tublid inimesed.

Sõidame edasi mööda Kuivastu maanteed ning pöörame Laimjala suunas. Põikame läbi kuulsa „paljasjalgse“ Debora Vaarandi kuju juurest ja teeme üheskoos fotojäädvustuse. Mõnus päev on.

Sõidame edasi. Lõpuks tuleb ometi teeviit, mis näitab Koigi rabani. Alguses on tee hea, aga mida rohkem sihtpunktini tahame jõuda, seda hullemaks asi läheb. Tundub, nagu sõidaks „kuumaastikul“.

Tee läheb lõpuks nii kitsaks ja auklikuks, et buss saab kuidagi teo käigul edasi venida. Tekib kahtlus, kas üldse täna sihtpunkti jõuame.

Lõpp hea, kõik hea – oleme lõpuks kohal. Kõik tulevad õhinal bussist välja ja asuvad uurima rabamatka rajaskeeme.

Läksime. Kes tuleb matkale, kes jääb parklasse niisama loodust nautima ja kaasavõetud moonakotti tühjendama.

Meie läheme. Põhieesmärk on jõuda vaatetorni, mis annab maalilise vaate Saaremaal asuva Koigi raba võrratule loodusele. See on tõesti kaunis. Naudime vaadet, ajame juttu ja tühjendame moonakotti. Tõeliselt ilus päev! Hoopis teistsugune, kui tavaline päev sotsiaalmajas.

Liigume bussiga peatee poole tagasi. Arvan, et hakkame sõitma linnapoole tagasi, kuid tundub, et sõidame siiski edasi.

Järgmine sihtpunkt on Triigi sadam. Mööda Rannamaanteed sõites naudime Saaremaa põhjaranniku merevaadet. „Näe, eemalt paistab Hiiumaa“, ütleb keegi. Ilmselt ei ole Triigi enam kaugel…

Olemegi jõudnud sadamasse. Kunagi on keegi meist siin isegi käinud, kuid ammu enam mitte.

Siia on huvitav maja kerkinud. Seda on kindlasti tarvis uudistada nii väljast kui seest. Seame sammud lähemale, kuid kahjuks on uksed lukus ja sisse ei pääse. Aga polegi oluline, sest avastame, et maja üks pool, mis mere poole jääb, on ju kaetud ainult klaasiga. Piilume sisse. Oi, kui huvitav! Mõtleme, et siia oleks päris põnev mõnd muusikaüritust nautima tulla.

Meie teekond jätkub ja ilmselt hakkame nüüd linna poole tagasi sõitma.

Teeäärde jäävad Angla tuulikud ja külalistemaja. Majja sisse seekord minna ei saa- pole finantse, aga ehk teinekord satun veel siiakanti- jääb lootus.

Järgmine teeviit- Karja pagariäri. Bussijuht pöörab sinnapoole. Juba tulebki ninna mõnusalt magusat sooja saia lõhna. Lapsepõlv tuleb meelde. Mõned matkasellid külastavad poodi ja ostavad saiakesi kaasa. Sõidame peateele tagasi ja jätkame sõitu Kuressaare poole.

Varsti olemegi tagasi tuttavas kohas- enda praeguses kodus- Voolu tänava sotsiaalmajas.

Tore reis oli. Selliseid üritusi võiks olla rohkem. Suur tänu Ene ja Janne, et meiega koos selle reisi ette võtsite!

 

 

1. Muhe mõlder, Autor: Tõnu Anger, suvi 2017

Priidu oli hommikul ikka esimene mees õue peal patseerimas ja takseeris uudishimulikult varajasi möödakäijaid, et neile kombekalt „Tere hommikust!” lausuda. „Üks ütlemata tragi ning murelik peremees”, hüüdsid külaelanikud nagu ühest suust. Seejärel virutas Priidu kere kõvasti tanguputru piimata täis, toppis takused püksid jalga, ning jahutolmuse mütsilotu pähe ja ohkas raskelt: „Ega`s kedagilt, teeme kah midagist!”

Kuid va naiseraasuke vaarus väravas vastu, vikatilüsvriste tee peal ees. „Kuhu sa ,Kurivaim, jälle kaod, täna pole ju tuulepuhku mitte üks põrm. Juuksekarv ei liigu ka peas. Võta ometi vikat ka kätte!”

Peremees viskas pahaselt üle õla: „Äi pole mitte aega mul nii tiidus” Lõi siis käed puusa: „Mina oma tööd tunnen, kõrgemal niipalju tuult küll, kui mulle tarvis”, ja tatsas piibutoru popsutades rahumeeli edasi.

Veskimees ühendas jahvatuse kivid tiibade küljest lahti ja tühjalt vurasid tuulikutiivad üpris hoogsalt ringi. Külarahval jälle vaatamist ja imestamist küllaga Priidu jahvatab hoolega.

Möldermats ise aga põõnas viljakottidel, jalad tugevasti vastu veski välisust, mis avanes ainult sissepoole. Juhtus keegi siiski ukse taga kolistama ja veskimehe unerahu rikkuma, kostis mõne aja pärast seest kõva kirumist: „Pea`nd, pea ikka Piret, ma põõna parajasti pisut!” No see liiga juhtus ammu, praegusel ajal ju selliseid vigur-vänt meistreid enam ei esine – on ju?

2. Oli ilus laoilm.

 Oli ütlemata tiusa heinaaeg ning Tinni ja Minni tahtsid ka pererahvale abiks olla.

„Meie lähme võtame Tapa-heinamaa lao üles,” Kinnitasid vanakesed nagu ühest suust. Nooremad jõudsid külast paari tunniga pärale siia soo servale, aga eks vanematel inimestel kulub muidugi poole rohkem aega. „Säh, nüüd puhkame pisut jalga ja siis läheb kohe tööks lahti, arvas Tinni. Aga Minni harutas oma kaasavõetud kompsu lahti, et ka pisut keha kinnitada. „Näe värskes õhus läheb kõht kole tühjaks”. No eidekesed sõid kohe kõik ära, et ka pisut keha kinnitada, et siis täiskõhuga ikka jaksab tööd teha.

Päikene säras aina taevalael ja nii mõnus rammestus tuli peale ja silmad vajusid kinni ja linnukesed metsapõõsas vidistasid imearmsasti uneviisi.

Minni, äratas mingi metslinnu võigas häälitsus. Päike vajus parajasti metsatuka taha ja pikad varjud laotasid ennast üle kuldpruunide heinakaarte.

Ka Tinni hõõrus uniseid silmi ja vaatas kohkunult ringi. „Tühja võtaks, õhtu juba käes! Ei nüüd pole midagi muud, kui aga katsume kähku kodu poole astuma hakata, ehk jõuab veel enne pimedat koju!”

3. Maamärgid.

Üks vana merehunt kurtnud kord ,et kompass on kena asi küll, kuid siis pole tast tühjast suuremat abi midagist, kui maa ikka ära ei paista. Noh need rannapüügikalurid, kes mootorpaatidega podisevad üsna kalda ligi, ei kaota tuttavat maispiiri kunagi silmist ja kalavõrkude üles leidmiseks kasutatakse kindlaid mere- ja maamärke.

Aga ükskord jaanipäeva paiku juhtus sihuke lugu, et vägisi kadus see õige kurss käest ära.         Nagu õiged mehed kunagi pandi õhtul Pahnulaiule võrgud sisse, sest kalaparved liikusid sel suvel hästi. Koovi Juku kui paatkonna vanem, mis sest et silmad veidi vidused, pani märgid maha ja asi kombes . See märgi maha panek käib nii et, et merelt vaadatakse kaldale ühe joone peale paar kõrgemat puulatva või muud suuremat asja, mille järgi pärast võrgud üles leiab.

Teisel hommikul mehed koos päikesetõusuga jälle platsis ja otsivad õiget kohta. Küll sihivad ja rihivad kanged kalamehed ühte- ja teistpidi aga mida pole seda pole. Tulist kurja vandudes sõuavad nad lõpuks kaldale tagasi. Seal märkab Juku nagu tuttavaid kujusid! Lõugu vana halli hobust ja Tingu musta lehma, kes rahulikult lagendikul rohtu nosivad. Siis plahvatas mehel peas, et just samad elajad ka eile juhtusid ühe Viira peal olema.  Aga need pagana „märgid” ei seisa ju kuidagi koha peal vagusi. Jah, kahe rumala looma pärast jäid üsna uued võrgud merepõhja ligunema ning muda korjama. Parem oleks ikka mere märke kasutada.

4. „Äi pole aru peas”.

 Peedupõllu Aadu kargutas oma uue mootorrattaga ringi mis kole, kuid lubasid tal polnudki. Ükskord tuli ta jälle suure kismaga Türimetsast Koimla poole. Äkki Vana- Nõmmes Udrese juures üks „Punamütsike” vehib sauaga. Aadu võttis kiiruse maha, miilits astus kõrvale Aadu ütles: „Kummid pigem tühjavõitu, äi ma p`saa praegu teist ühtit taha võtta”, ja vajutas gaasi põhja. Kuid see nali polnd veel sellega lõppenud- Jürise juures inspektorid koos autoga keset teed. Aadu keeras viuhti! Kõrvaltule jõe poole, sealt vana raudtee poole. Sõitis teepervelt alla, saatis ratta kadakapõõsaste vahele ja ise kähku Paju aeda humalaid korjama, ennem peitis mütsi ka veel aianurka. No üsna kohe olidki inspektorid kohal ja pärisid: „Kas üks mees läks siit mootorrattaga  mõõda?” „Jah, jah, nägin küll, see muudkui aga põrutas edasi”. Võimumehed kiirustasidki näidatud suunas edasi.

Paju Aagust aga vaatas aknast ning imestas: „Peedupõllu Aaud täitsa lolliks läind, tuleb äkki meite aeda humalaid korjama”.

Kui aga Aadu naine Ella seda lugu kuulis, ütles ta pahaselt: „Äi pole mitte aru peas”. Aadu tõmbas püksisääred saabaste peale ja ise niksutas : „Noh, nüüd on haru peal”.

5. Vikat tuleb kah käde võtta.

Ükspäev poe juures juhtus noor talupidaja kokku küla kõige vanema mehe Kopli Kustiga „Oskad sa mulle ütelda, kuidas rikkaks saada?” päris noormees taadilt: „Kui sa, poeg, tahad tõesti rikkaks saada, siis pead juba varavalgel, enne kukke ja koitu väljas olema”, seletas Kusti. Eks noormees pani selle suure saladuse hoolega kõrva taha, sest kes meist ei tahaks rikkaks saada.

Ta tõusis õige varakult üles, läks õue, istus kiviaia peale, pani suitsu põlema ja vaatas hoolega, kuidas külainimesed varahommikul askeldavad. Nõnda mitu päeva ainult et rikkust ei paistnud kusagilt tulevat. Lõpuks läks ta uuest taadi jutule. „Tola”, ühmas Kopli vana pahaselt vastu „Vikat tuleb kah käde võtta”.

 Ei jõua enam.

 Mõigu Minnil olnud komme, et kõiki vastutulijaid ikka kohe kättpidi teretada. Olgu see siis külalisi vastu võttes või ise külas, ka pühapäeval kirikus ei jätnud kedagi vahele. Ühekorra aga juhtunud Minni linna turule. Inimesi muudkui noolinud ja teretanud ikka kõiki viisakalt. No viimaks väsinud ära, peitnud käed selja taha ja ise hädaldanud: „Ei jõua enam, no mitte ei jõua enam”.

Omal viisil.

Meie pere vanatädil ja vanamehel oli tervis juba viletsa võitu ja seepärast ei saanud nad pühapäeval enam kirikusse minna. Kuid mõlemad olid laulu inimesed ja seepärast otsustanud nad kodu mõned kirikulaulud kahekesi koos laulda. Paraku aga sellest ei tulnud midagi välja sest… Sest laululehel ülesse nurka oli kirjutatud „omal viisil”. Vanamees hakkas laulma, kuid tädi pahandas kohe: „See pole ju selle laulu viis.” „Kuidas pole, siin on ju kirjas et omal viisil.” „Mitte omal viisil, vaid selle laulu omal viisil” selgitas tädi. Nõnda nad vaidlema hakkasid ja vaidlesid õhtuni, vahel kauemgi.

6. „Must mantel”.

 Esikust kostus paar korda kõps! Kõps! Ja juba seisiski brigaadi Seiu keset tuba ning kamandas ühe hinge tõmbega: „Uus käsk! Miina, pane hobune ede, läheb sõnniku veoks!”

„Kust? Kuhu?” Püüdis perenaine asjast täpsemat pilti saada. „Mardi laudas, Matsi põllule” kõlas välkkiire vastus. Brigadir tegi  kannapöörde, lähenes uksele, kuid siis sikutas miskit teda tagasi. Seda momenti kasutas kohe Miina, kes noomis solvunult: „Sul ühtepuhku nii ilmatuma suur tius peal?” „Nuh häh” ähkis ja puhkis Seiu vastu, „ hobust pole praegu, jalgrattaga ei saa sõita, kuid igale poole peab jõudma , ma-mauh-mauh, mind peaks ikka vahel mitu olema” Kogu jõust tirides siunas Seiu: „Sa kuramus pead järele tulema! Küll jõud-ramm vahe teevad!” Üks tugev tõmme ning Seiu kaduski toast kut keravälk. Kuid puhtväike tasku tükk jäi pliidi raua külge lotendama nagu kõnnipesa ja vatikuub ise Seiu seljas puhkes õitsele niikui lootoseõis. Aga brigadir endal polnud mahti seda imetleda. Koos kiirustavate jalgadega jooksid ka mõtted peas ning erilist peavalu valmistasid Seiule ehitusmehed, kes eile tähistasid Kapu Oskari sünnipäeva ja kergesti võis juhtuda, et tänanegi tööpäev läheb meestele hundiks. „No mis see nõks neil juba läbi ei lähe” arutles brigadir endamisi. „Täna on minu kord neile tünni teha”. Ta käis kodust läbi ja tõmbas oma pevi näinud puhhavaikesele tollal moes olnud nn musta plekkmantli peale, mis passis ka igati tänasele kevadiselt lörtsi ilmaga.

Ehitusmeestele ei lausunud brigadir aga ühtegi kurja sõna. Ta tundis ainult huvi, kas kõigile tööd jätkub ja oligi läinud.

Soo nüüd oli õhk puhas ja mehed tulidki parinal ninapidi kokku. Organiseerimine käis nagu ikka, ime ruttu ja juba punuski kõige noorem must dekadett tugevasti kainus ehk käevangus. Seda ainsamat teed mõõda, mis objektilt otsejoones kooperatiivi poole viib.

Teekäänakul jääb kiirustaja ootamatult seisma nagu oleks maa külge naelutatud ja lippab samas tulistvalu tagasi. „Noh! Toh-oh! Mis juhtus?” pärivad töökaaslased kurjustava tooniga, „astusid ussi peale või?” „Nana passib veel siin, must mantel helgib põõsaste vahel”, seletab Veigo poolsosinal, ise kartlikult seljataha kiigates ning ähmiga kandekotti põõsa toppides. „Vaata sindrinahka, kaval kut kapsauss, küll ta kuskilt haisu ninasse sai”, urisesid mehed, kuid hakkasid siiski tasapisi tööga pihta. Mõne aja möödudes neelatab Muda Kusti kuiva ja läheb ise limpa- lõmpa tee pöördu olukorda takseerima. Tuleb aga kähku omaette vandudes tagasi. Hing kargas täis ka teistelegi meestele ja kohe päris raginaga asuti töö kallale. „Kaua ta, kurivaim, ikka nillib”, arvas keegi, kuid teistel polnud mahti sellele tähelepanu pöörata, sest nüüd vihuti juba üpris vihatsi tööd teha. Jah, mitte ei usuks, et need samad töörühmajad naersid eile laia suuga nagu üks mees, kui räägiti Pärdi Juulast, kes magusa tüliotsa üles võtnud, sest siis kõik heinalised nii püha viha täis, et pole üldsegi mahti luisata, muudkui virutavad tagasi vaatamata niita.

Tasapisi tuli ehitajatele tervis ka tagasi, mis tõstis veelgi töökust. Nojah ega sellest suus sisseläinud haigusest teistmoodi lahti saagi. Tohvri Sass jäi hetkeks oma kätetööd imetlema ja lausus kohkudes: „ Mehed, meitel juba paar päeva kormnist tehtud!” nüüd ajasid teisedki silmad suureks, ainult Jaagu Ott vahtis pika pilguga metsatuka poole. „Mu süda aimab halva, äkist läks vana Seiul närv krussi ja nüüd ta kõlgub seal….” „Ära aja lora”, hurjutati teda, kuid ometi sammusid mehed pikas hanerivis, patukahetseja pilk maha löödud, sündmuskohale. Must plekk-mantel rippus maha pistetud teiba otsas nagu piraatide lahingulipp, käised vallatult tuules tillerdamas kord -est-süud-west. Oi seda sülitamist, oi seda vandumist! Tõsiseid töömehi sedaviisi hankes tõmmata ilmarahvale naerauks teha. Külamooride suus levib sihukene uudis nagu kulutuli.

Suuremaks märuliks siiski ei läinud, sest üldiselt peeti brigaadist lugu. Ta oli küll nõudlik, kuid see-eest kah mõistlik ning arusaaja mees. Peaasi oma sõnu Seiu ei sõõnud, kõige valjemadki viinavelled ei julgenud talle otse sürje vastu hakata. Tõsi, teinekordki selja taga, … Nojah, üks vene soldat oli isegi Peeter Esimesele rusikat näidanud, käsi püksitaskus.

Varsti edutati Seiu kolhoosi esimeheks. Põlise maamehena tegeles ta rohkem kohapealsete probleemidega ega toppinud oma nina kõrgematesse afääridesse. Ja ilmselt seetõttu tuligi ta karjäärile üsna ootamatu lõpp. Algas söödavarumiste kampaania ja tuli kõrgemalt poolt käsk, et ka puhkepäevadel peab heinategu igas kolhoosis käima täie tambiga.

Pühapäeva lõuna paiku sõitiski kontrollima- no mitte see kõige väiksem ülemus. Ta ehmatusel polnud piiri, kui nägi, et majandi tehnika seisab töökoja õues ja kokku jooksnud ise vuhivad kodus heina niita või loogu võtta. Asi puhta hukas!

Lõpuks leiti esimeeski üles, kes niitis taga heinamaal. „Ah, teed omale heina!?” käratas ülemus, ise üleni punaseks vedades. Esimees lasi vikatil edasi käia: „Kus ma`s omale, ikka lehmale” No see oli juba häbematuse tipp. Nüüd läks kontrollija näost siniseks, tegi sõnalausumata ümberpöörd ja varsti kaduski lukuslimusuk tolmupilve taha. Mõne aja pärast tuli linnast vastav korraldus kolhoosile, et „Õitsev Elule kinnitati uus esimees ja Kõpu Seiu jäigi oma auga väljateenitud medalitest ilma ja läks karjalauta öövahiks. Aga eite-taati kauges metsatalus ei ole oma esimest brigadiri unustanud.

7. „Kurikaval põhukuhi”.

Kenal kevadhommikul juba enne udu hajumist tiirutas peaagronoom „Willisega” kodupõldude vahel ja silm puhkas tärkavatel oraseväljadel. Vaadet riivas ainult talve jooksul losakile vajunud põhukuhi. Küllap pidanuks sellegi hunniku kompostiks valmistama või aluspanuks peenestama või… Las kuivab pisut ja siis ei aita muud kui tuli otsa.

„Mis pagan?!” Põldude peremees seiskas auto ning erutatult prilliklaase puhastades-kaks kahtlast kogu piilusid peanuppe kõigutades põhu seest välja. Igatahes Säki poisi määrdunud mütsilotu vilkus seal kindlapeale: Nojah täna ju esmaspäev ning Säkist ja Ekut ju polnudki kivikoristajate hulgas. Ülemusel kargas hing täis. „Näe kus loodrid, viskavad siin vaikselt kärakat, küll nüüd olete mul peos!”

Põld oli veel mõnest kohast pehme ja kiirustaja kirus poolvaljult: „Kes seda veel teadis, et peaspetsialist peab äkki nende kahe päevavarga pärast jalaspetsialistiks hakkama”. Võinuks ju kummikud jalga pista. Ja agronoom haudus hirmsat kättemaksu. „Kolmkümmend rubla teen mõlemale mehele nagu niuhti, või hoopis päeva pealt lahti lasta ja loril lõpp. Eriti kui meelde tuletada, kuhu see Säki ükskord joomase peaga saatis”..

Maa läks pisut tahedamaks ja agronoomi mõttelendki leebemaks. „Kuid need va Säki ja Eki on asendamatud mehed igasuguste tööde peale, olgu see sigade tapmine või surnud vasikate nülgimine või… Sihukesi ametimehi ei tule ühestki koolist. Kerge lahti lasta, aga kust sa jälle uue Säki saad. Ja see Eku, kurivaim, on jälle direktor ja ka üsna suur sugulane… No pudeli löön vähemalt puruks ning mehed kamandan jalamaid tööle.

Juba kostiski kuhjast ähkimist ja puhkimist. Agronoom hiilis ettevaatlikult ligemale, krahmas suure sületäie põhku ja käratas: „Noh, vennikesed, aitab peituse mängust, kiirel tööajal seanahka ve… Rohkem sõnu mees suust välja ei saand, kuigi huuled liikusid aina edasi, kuid jalad olid see-eest nagu ma külge naelutatud. Kuhjast puges välja kõverate kihvadega ning karvase kerega elukas, kes õige tigedalt uut saagiotsijat silmitses.  „Teradega viljapäid on niigi vähe, ja lisab siit midagi” Kohe ilmus nähtavale ka teine kärssnina, karva turris. „Kui sihuke korra naksab on pool kintsu krõmsti pooleks. Jäägu nüüd jumalaga Viiu ja lapsed,” muljus inimsoo esindaja silmad kinni.

Järgmisel hetkel lippas soliidne meesterahvas tagasi vaatamata üle lagendiku kui poisike, kes parajasti omasugustega „Kihu” mängib. Ka autol gaas põhja ning alles pisut enne linna jõudis  kihutaja teadvusse, et täna polegi vaja nõupidamisele minna. Ja vaevalt keegi praegu tunnekski peaagronoomi ära. Ta mullased varbad litsusid saviga immutatud sokiaukudest välja. Sest mõlemad kingad olid jäljetult, õigemini jälgede sisse kadunud. Hiljaaegu ostetud ülikond oli sopaga üle võõbatud nagu oleks koos metsanotsudega kuskil läkaaugus püherdatud. Parem ära pistagi autost nina väljagi.

8. „On käimist”.

Mamka ikka hurjutas ja noomis oma vanameest, keda hüüti kohanime järgi lihtsalt Põllu Sandriks. „Mine ja osta omale linnast uus palitu, näed välja nagu hernehirmutis, ei julge enam suga teiste sekka minnagi: talv tulemas, silmad lähevad kohe külmemaks” seletas naine. „Raha peaks sul selle jaoks ammu olema”, „Kus mul ikka sinna pitsballile minna on,”

ühmas vanamees vastu, „Vana kudib küll”. Mamka aga käis vahetpidamata peale ning ühe hommikul ütles taat, et täna läheb linna uut mantlit ostma. Silus rahapakid kenasti siledaks, pani rahakotti sisse ning toppis siis taskusse. Lõpuks jõudis Põllu peremees linna ning leidis selle riideäri ka üles. Palitut aga vähemalt selles poes polnud. Nooruke näitsik näitas talle küll lahkesti jopesid, kui see pani Põllu peremehe kukalt sügama. „Nagu natuke lühikesevõitu ja kallis ka”, arvas ta. Kui müüjanna läks lattu et odavamaid jopesid hankida, tegi taat kiiresti vehkat ja lõi ukse paukudes kinni. Ta silmitses ka teiste kaupluste vaateaknaid, kuid kõik kaubad tundusid Sandrile liga kallid.

Äkki teretas teda üks mees, keda Põllu peremees esimese pilguga äragi ei tundnud. „Kas siis mind ära ei tunne, ma olen ju Välja Jurka, su endine naabrimees.” No muidugi Jurka mis Jurka, ainult nagu oleks tsipa vanemaks jäänud. Ei tea taat isegi, kuidas Jurka ta kohvikusse meelitas ja oma tengelpungi üsna tublisti kergendas. „Ma käisin ju omale uut palitut ostmas”, seletas Põllu peremees. „No kus see siis on?” küsis Jurka imestunult. „Jäi poodi,” teatas teine. „Noh, napsu võime siiski teha.” Keelitas ja meelitas see Jurka mis jaksas ja lõpuks jäigi Põllu Sander nõusse. Ja õlut ja kangematki kärakat võeti üsna mehesti ja kui maksmiseks läks, siis teatas Jurka et tal pole taskus kopikatki. Aga suurem häda oli veel selles Põllu peremees oli bussist maha jäänud ja pidi ligi 20 km jala kõmpima. „Noh mis see viluga visata on,” lõi taat rinna ette. Kuid mida kilomeeter edasi, tundis et jalg läks korraks tõntsimaks. Kui siis viimaks kodukoer haukuma hakkas, tundis taat, et ta on surmväsinud. Aga siiski tahtis taat elektri valguses vaadata, mis tal seal rahakotis seisab. Palju ta selle va Jurkale oma raha kulutanud on?

Taat pistab käe taskusse ja siis selgub et rahakotti polegi enam. Veel ja veel, aga mida pole seda pole. Nüüd vandus taat selle Jurka maapõhja. „Kus kurat see rahakott siis on, ega`s see Jurka pole seda ära varastanud?”

Perenaine, kes kobina peale ärkas, tuli uut palitut imetlema, siis aga nägi kohkudes, et vana paneb jälle kodust ajama. Naise küsimuse peale ühmati vaid üle õla vastuseks: „On käimist”.

Omaette vaikselt vandudes ja taskulambiga jälgi ajades püüdis taat astuda täpselt tuldud teed mööda tagasi. Linnatuled juba paistsid ja öise rännumehe samm läks korrast korda tõntsimaks. Seal tundis Põllu peremees, et mantlihõlmad käivad laksatades mõõda põlvi ja mingi kõva asi voodri vahel peksab juba õige valusalt vastu konti. „Mis pagan!” Tasku pööratakse pahupidi ja tõesti on seal pisikene auk põhjas, mille kaudu saab selle kadunud kotikese kenasti välja koukida. Sassile näis et isegi tontlikud puuvarjud tee ääres kõhistavad vargsi naerda. Ta krahmas kruusa sees paraja kivi ja virutas sellega kõigest jõust irvitajate suunas ja need lõputud sõimusõnad surmväsinud vanamehe suust panid hääletu metsa vastu kajama. Jalgu järele lohistades oma koduvärava taha jõudes sai nendest lausetest terve hobusekoorem ning suurem osa sellest süükoormast veeretati vanamoori kaela kes tuli pahaaimamatult jälle linnauudiseid pärima. „Miks sa kurat, mu mantlitaskuid kinni ei nõelu!?” käratas peremees, nii et maja seinad kaasa värisesid. „Ta ju nii vana, mis tast enam nõeluda.” püüdis perenaine ennast õigustada. See lisas veel õli tulle ja nüüd tuli neid vängeid väljendeid vahetpidamata valjemini välja. Vaese perenaise teadvusse jõudis alles mõne tunni pärast et juba keskpäev käes ja Punik laudas ootab hommikust lüpsi.